Kuidas ja miks ennast armastada? Mis see enesearmastus on?
Selleks, et paigal seista, tuleb üha kiiremini joosta.
-Alice
Lektooriumi aruteluõhtu Tartus Gildi 3 teisel korrusel Heliseva Sõnumi ruumides
esmaspäeval 12.oktoobril kell 18:00
Kuidas ja miks ennast armastada? Mis see enesearmastus on?
Häälestumist ja jagamisväärseid taipamisi inspireerib armastusfilm "Milleks unistused võivad saada"? (What dreams may come) 1998, 109 min., eestikeelsed subtiitrid.
Minu armastus on kõikvõimas alles siis, kui ma ei proovi sellega maailmu endale meeldivaks muuta, vaid suudan armastada ISEGI SELLIST ebatäiuslikkust. Ja täiest hingest.
Järgneb aruteluring.
Kohtumine kestab ca. 4 tundi.
Pausi ajal tassike teed või kohvi.
Lahe on, kui ühiseks näksimiseks midagi suupärast lauale tood.
Soovitav osaluspanus 10-15€
***
Juba tundub, et olen päris heas kohas ja siis avastan, et panen endale päris korralikult puid alla. Märkan rohkem seda, kus eksin ja vähem seda, kui miski õnnestub.Tundub, et enesearmastusest on asi väga kaugel, kui sisemine kriitik mind sellisel määral nüpeldab. Võti tundub olevat leppimises sellise endaga, nagu ma parasjagu olen. Leppimisest, aktsepteerimisest ja lubamisest on palju juttu olnud, kuid mis see tegelikult tähendab ja kuidas see käib?
Enesearmastust otsides vahtisin kuude kaupa peeglisse, kuid märkasin, et positiivsed afirmatsioonid ei toimi, vaid kasvatavad hoopis viha ning mu sisemine hääl muutus veelgi valjemaks ja selgemaks. Väljendamaks seda, et lõpeta endale valetamine. Midagi sa ei armasta ennast!
Ehk leiame teeotsa iseennast hindama, väärtustama ja kes teab, ehk isegi armastama, luues selleks ühise vestlusõhtu, kus saame turvalises keskkonnas jagada kogemusi ja taipamisi enesega parema suhte loomisest ja selle hoidmisest.
-Rait
***
Kuidas ma saan aru sellest, et armastan?
Eelkõige muidugi iseennast, sest ennast armastamata on "teiste" armastamine üks teesklus ja pettus...
Kas armastan just sellisena, nagu praegusel hetkel olen, mis ei tähenda seda, et enam ei ole kuhugi kasvada ja peaksingi sellisel kujul armastusväärseks jääma.
Kõigepealt tuleks kasvada päriselt mõistma seda, et väline maailm peegeldab minu sisemist maailma, ma näen välises iseennast. Siis saan muuta iseendas seda, mis välises maailmas mulle ei meeldi ja kasvada armastama praeguse hetke iseennast. Siis saab väline maailm mulle näidata minu kasvamist.
Jumalat, Loojat, Loodust, Teist Inimest... on võimalik kasvada mõistma just sellisena, nagu ta minu elus avaldub ja armastama teda kui iseennast.
Armastusele seatavad tingimused ja piirangud annavad vihjeid selle kohta, kui sügavale armastama olen jõudnud ja missuguses suunas edasi liikuda.
Mis tunded ja mõtted kerkivad, kui põrnitsen peeglist vastu vaatavale tüübile silma sisse ja ütlen talle "armastan Sind"?
Kas saan ütelda, et armastan ennast, kui on mingid eluvaldkonnad või elusündmused, milles toimunut või toimuvat ma omaks ei võta, neid ignoreerin või nendest vabaneda püüan?
Rahulolematus ja ohvriseisund on armastuse voolamise takistusteks. Ma ei ole oma haavade ohver. Haavad, sealhulgas ka lapsepõlvehaavad, on teeviitadeks, mis juhatavad märkama olulisi eluvaldkondi, mille tasakaalustamise ja tervikliku omaksvõtmise läbi saan kasvada lapsikust armastajast täiskasvanud armastajaks.
Täiskasvanud armastaja ei sea oma armastusele piiranguid ja tingimusi. Ta vastutab oma elu eest ise. Ta kohtab armastusega kõike, mida sisemised ja välised maailmad talle pakuvad. Loob, hoiab ja purustab, rõõmustab, kurvastab ja vihastab- armastusega.
Ma ei pea olema ilus, armas ja hea ja..., selleks, et olla armastusväärne versioon iseendast.
Armastan heas ja halvas, õnnes ja õnnetuses... . Ma ei ole küll kogu aeg õnnelik, aga ma ei ole kunagi õnnetu.
Jah, minugi maailmas toimub ärritavaid sündmusi... Võibolla on need selleks, et mind proovile panna - kas isegi sellises olukorras suudan säilitada armastuse?
Kas isegi niisugust ennast suudan armastada?
Peeter